tv pilt lk 30
Õppisime Opiq.ee keskkonnas teemat „Talupoeg ja maaisand“. Rääkisime sellest, et keskajal kuulus maa maaisandatele, kes jagasid seda talupoegadele harimiseks. Talupojad pidid maa kasutamise eest tegema teotööd ja andma osa oma saagist. Hiljem asendus teotöö naturaalandamite ja rahamaksudega. Talupojad olid isandast sõltuvad ja ei tohtinud ilma loata oma kodust lahkuda – nii kujunes välja pärisorjus. Mõisad olid suured majapidamised, mida juhiti talupoegade tööjõuga. Kui isandate võim kasvas, suurenes ka talupoegade rõhumine, mis tõi kaasa rahulolematust ja ülestõuse. Mõnes riigis, näiteks Inglismaal, kadus pärisorjus varem, kuid Ida-Euroopas, sealhulgas Eestis, see püsis kauem.
Lisaks töövihiku ülesanded.
Jätsime meelde mõisted:
mõis – maaomaniku suurmajapidamine; osa mõisa maast kasutasid sõltuvad talupojad, kes kandsid maa eest koormisi
koormised – talupoja kohustused oma isanda vastu
teokohustus – talupoja kohustus maaisanda mõisas töötada
naturaalandamid – maaisandale maksuks toodud põllumajandus- ja karjakasvatussaadused, nt vili, kariloomad, toiduained, vill, lõng
kirikukümnis – andam viljasaagilt ja kariloomadelt kogudusekirikule, ei moodustanud alati 1/10 saagist
pärisorjus – talupoegade sõltuvuse vorm, mida iseloomustas sunnismaisus ja talupoegade müümine maast lahus
sunnismaisus – talupojal oli keelatud isanda loata oma elukohta vahetada
tv pilt 31
